Ma saan aru, mis on armastus aga samas nagu jälle ei saa ka. Tean aga seda kui ilus ja valus see on.
Kui sa oled 6-aastane, tead, mis on armastus. See on see, kui su ema sind hommikul äratab, naeratas sulle ja musi tegi. See oli see, kui su isa sinuga liivakastis autodega mängis.
Kui sa oled 10-aastane, teadsid, mis on armastus. See oli aeg, kui su ema ja isa sind õpetasid olema hea inimene, andsid oma elukogemust edasi. See oli aeg, kus veetsin suure aja sõpradega mängides. Ainult head mälestused!
Kui sa olid 14-aastane, teadsid, mis on armastus. See oli aeg, kus ma tegid peaaegu kõike oma ema ja isaga. Aeg, kus leidsid uusi sõpru ja aega, kus võis olla parim sõber. 14-aastaselt armusid peaaegu igasse tüdrukusse, keda kohtasid.
15-aastaselt oled armastuse kohta rohkem õppinud. Tähtsaim oli armastus pere ja sõprade vastu. See oli aeg mu esimese tüdruksõbra jaoks. Fantastiline!
17-aastaselt elasid/elad rohkem läbi kolm lahkuminekut kolme erineva poisiga/tüdrukuga. Pisarad, stress. Tunne, nagu armastust ei eksisteerikski enam, või seda tegelikult polegi?
Kas armastus võib olla ainult täiskasvanute vahel ja kõik need noortevahelised tunded on jama? Kas armastus üldse eksisteerib? Tekib küsimus , ma olen ju täiskasvanu , kuid vahel tekib tunne , sõbrad ju ütlevad , et loll olen ja ei oska käituda tüdrukutega ( näide siis, et oma parimaga kellega kõik ära rikkusin) . Aga vist nii ongi , ma pole suhteinimene ! Aga ma tahan seda tüdrukut , ülekõige tahan!
Tean et loed seda . Ole tubli , kõige kallim olid, oled ja jääd ! Armastan sind (L)